Phone stacking game

Me rääkisime kursusel ka tänapäeva kommunikatsioonist, ühiskonnast ja sellest, kuidas internet on hakanud meie elusid üle võtma. Õppejõud keelas tunnis arvutite kasutamise. Sellega seoses meenus mulle, et internetis levis järgmine pilt:

Ma nüüd ei tea, kui paljud seda reaalselt proovinud on, aga mina oma sõpradega olen. Siiamaani pole veel keegi pidanud kõigi eineid kinni maksma, aga paras seiklus on see telefoni vältimine siiski.

Üks juhtum oli, kui mina ja minu mitu sõpra olime kokku saanud Mack BBQs. Laua ääres olid siis mina, Sassu, Ivo ja Killu. Minu peika Siim oli alles tulemas. Mida panime tähele mängu mängides?

Esiteks häiris mind meeletult ajataju puudumine. Restoranides ju ei ole reeglina kella seina peal, ka seal ei olnud. Mulle meeldib vaadata, kui palju aega on vahepeal kulunud või mis kell on, võib-olla on vaja kuhugi jõuda?
Samuti häiris mind see, et kuna telefon oli hääletu ja ekraaniga laua poole siis ma ei teadnud, millal Siim jõuab. Äkki temaga juhtub midagi ja siis ta ei saa kedagi meist kätte? Või siis ta on valesti aru saanud sellest, kus me kokku peaksime saama? Või äkki ta jätab mingil põhjusel tulemata ja meie ootame ja ootame ja ootame... Lõpuks ta siiski kohale jõudis ja need mured mu jaoks lahenesid.

Mis ma täheldasin oli see, et Ivo ja Killu suutsid omavahel peaaegu et käsipidi kaklema minna. Mis põhjusel? Killul oli vaja mingit käelist tegevust ja ta hakkas mingit paberitükki rebestama. Ivo oli sellest häiritud ja hakkas tema kallal nokkima. Killu hakkas vastu nokkima. Ja nii see läks... Oleks Killul telefon käes olnud ei oleks keegi kurtma hakanud, et ta prahti toodab.

Positiivse külje pealt suutsime nii mina kui Killu oma rahakottides inventuuri teha ning prahi muude asjade hulgast välja sorteerida. Seda kõike samal ajal teistega suheldes, kuigi kes ütleb, et telefoni näppides me poleks teistega suhelnud?

Mis ma kogu ürituse kokkuvõtteks oskan öelda on see, et idee oli õilis, aga ma ei tea kas vajalik. Tänapäeval on telefonid ja muu tehnoloogia saanud juba nii tugevalt osaks meie kultuurist, et kohati tunneme, et me oleme eksinud, kui me ei saa korraks Facebooki või kella või e-maili vaadata. Ma olen näinud pilte ja videoid, kus noored istuvadki laua ümber ja ainult telefone näpivad.

Ma töötasin kohvikus, kus iga päev käisid lõunat söömas kas meesterahvast. Ühel olid klapid peas ja telefon käes, teisel lihtsalt telefon käes. Nad istusid alati samas lauas, nad tellisid alati ühtemoodi lõunapakkumise, aga nad eales ei suhelnud. Nad tulid kohale ka erinevatel aegadel, üks jõudis alati veidi varem. Ma siiamaani ei saa päris täpselt aru, miks nad oma lõunapausid samadel aegadel välja võtsid, sest reaalselt juttu rääkimas ei näinud ma neid kunagi.

Mina oma tutvusringkonnas sellist asja veel täheldanud ei ole. Me suhtleme alati. Kindlasti vaadatakse telefonist ka Facebooki või midagi muud, aga suhtlus ei kannata selle arvelt.
Stacking game on tore ja hea idee, aga ta on liialt ekstreemne. Viisakas inimene võib hoida oma telefoni taskus, aga näiteks värinaalarmiga. Kui keegi helistab, siis sa oled ikkagi kättesaadav, aga sa ei häiri teisi oma telefoni näppimisega.

Parkimisest.

Räägima täna oma autode parkimisest erinevatele kohtadele. Eelkõige räägiksin sellest, KUIDAS sellele probleemile lähenetakse. Nagu tänapäeva ühiskonnal kombeks, mitte ei tegeleta probleemi algega, vaid asjale lähenetakse ringiga nii, et probleem jääb tegelikult üldse lahendamata. Muidugi kaasatakse sotsiaalmeedia, selle asemel, et kaasta õiguskaitseorganeid.

Delfis ilmus artikkel sellest, kuidas maasturijuhid oma autod valesse kohta paigutasid. Mina kui igapäevane autoga liikleja ei jäta oma autot suvalise koha peale vedelema ja reeglina üritan ikkagi hea koha leida sellele. Parkimise eest maksta ei taha ju keegi ja veel vähem on huvi trahvi saada.

Mis mind aga antud olukorras häirib? See tõusev tendents, mitte helistada MUPOle vaid teha autost pilt ja saata see nt. Delfisse. Millal sai oluliseks see, et minul kui inimesel, kes asjaga seotud ei ole, on vaja näha pilte sellest, kuidas keegi oma džiibi Solarise ees valesse kohta parkis? Artiklis on kommentaarid, et liikumine on jalakäijatele muutunud keeruliseks, samas ma ei saa aru ka sellest, et mis on keerulist kahe sammu võrra vasakule astumisest? Probleem absoluutselt on see, et keegi leiab, et tal on vaja kaks ekstrasammu oma kõndimist vähendada, aga probleemil on TÄIESTI vale lahendus.

Samamoodi on Facebookis populaarsust kogunud uus leht, kuhu oodatakse pilte liikluses sigatsemisest kuid enamasti postitatakse pilte valesti parkinud autodest. Enamusel korral kutsutakse neid liiklusdebiilideks ja piltide all on arutelu, et kui nõdrameelsetega tegu on. Jah, muidugi on invakohal parkiv terve inimene nõdrameelne, aga mis annab juurde see, et enamasti tema autost salaja tehtud pilt internetti üles laetakse?
Minu jaoks valab õli tulle veel fakt, et olen tuttav lehe omanikega ja no ideaalsed liiklejad need poisid nüüd küll ei ole. Olen isiklikult näinud neid bussiradadel sõitmas, kõvasti kiirust ületamas, vales kohas külge ette tõmbamas jne. Minu arust on lausa silmakirjalik teha leht eesmärgiga tuua liikluses "debiilitsejad" (nagu nemad seda ütlevad) esiplaanile, kui lehe algatajad ise täpselt samasuguse peakujuga on. Muidugi räägib selle fakti eest ka ühe lehe haldaja auto pildile saamine parkimise keelualas, aga seda nad ju muidugi sinna lehele üles ei lae.

Mis veel selliste juhtumite puhul populaarne on: Auto kalli margi maha tegemine. Miks on oluline, kas autoga sõidab keegi, kes on võimeline endale 60.000euri eest auto ostma? Kas oleks sama suur teema tekkinud seal parkijatest, kui seal oleks seisnud näiteks vanemat sorti Volkswagen Golf, Ford Mondeo ja Nissan Almera? Miks tehakse eelkõige pilti just siis kui mõni rikkur oma autot valesti pargib? Siis muidugi lendavad ka kommentaarid, kus tehakse maha inimesi kes on suutnud endale kalli auto osta. Aga fakt on ju see, et ka palju kehvemate autodega inimesed pargivad valedes kohtades, sigatsevad liikluses ja ei ole teps mitte eeskujulikud. Nendele miskipärast hambaid külge ei panda. Põhjuseks on...?

Mis ma üritan selle kirjatükiga öelda on see, et miks on vaja teha pilti valesti parkinud autost? Kui ta sulle tõesti ette jääb helista MUPOsse. Olen isiklikult kokku puutunud olukorraga, kus kõne peale tuleb patrull kohale ja teeb trahvi. Mina ei ole selline nn. "kitukas," aga samas ma ei lase end ka häirida sellest, kui keegi Kristiine keskuses veidi viltu on parkinud. Kui kellegi päev on tõesti rikutud seetõttu, et ta leidis ühe BMW joonte peale parkimas siis palun väga: Tee nii, et inimene ise ka aru saab, mis ta valesti tegi ja lase MUPOl kohale tulla ja trahvi teha. Internetis sõimlemine jääb seetõttu ära ja inimene saab märku sellest, et võib-olla teinekord ei pargi enam halvasti. Probleem lahendatud, draama tekitamata.

Teoreetiline "viimane post."

Kell on 8:14 hommikul, magada olen ma saanud umbkaudu kolm tundi ja nüüd olen ma jõudnud nii kaugele, et kirun ilma, mis on taas muutunud vihmaseks ja sombuseks. Kus on eilne lumi??? Ilus ametlik talve algus küll. Kõige parem idee tundub minna koju tagasi ja oma voodis uuesti kerra tõmmata.

Aga siiski arvan, et on õige aeg kirjutada selle blogi ametlik "viimane post." Vahemärkuseks toon ära fakti, et viimaseks postiks see mul ei jää, kuna olen üks õnnetutest, kes "ree pealt maha kukkus" ja üritab veel päästa, mis päästa annab. See tähendab seda, et blogin vähemalt kuni jõuludeni välja!

Ma alustan sellest, et mulle väga meeldis see kursus! Kihvt on see, et õppejõud võtab asja familiaarselt ja ei ole liig-akadeemiline. Mulle ei istu see, et mõni õppejõud võtabki asja täpselt 100% nii, et tema on õpetaja ja meie oleme õpilased ja seda vahepealset piiri ei ole võimalik hajutada. Aitäh, kallis Kaja Tampere, et sina oskasid loengu meile niivõrd meeldivaks  teha! Kes ütleb, et ülikoolis ei tohi loengud vahvad olla?

Õppisin kursuselt nii mõndagi. Näiteks ei oleks ma elu sees osanud ära märkida, et kommunikatsioon tõesti on pea igal pool meie ümber (kuigi see nii loogiline on)! Kui õppejõud näitas slaide erinevatest kommunikatsiooni vormidest, mida ta pildistanud oli, üllatusin ma tugevalt. Kasvõi ripsmetega autod, või aia otsas olev lehm (kui ma õigesti mäletan). Minu jaoks on need siiamaani olnud lihtsalt põnevad asjad, mida tähele panna, selles tunnis õppisin seda nimetama näiteks kommunikatsiooniks. Tänu sellele olen ise palju rohkem selliseid asju linnas tähele pannud ning selliste asjade üle ka pikemalt mõelnud, kui korraks "Oh, kihvt!" tõdeda.
Võttes kommunikatsiooni ja ühiskonna loengu kõrvalt ka reklaamipsühholoogiat saan mainida, et mingil määral asjad ja nende esitlusviis loengutes kattuvad. Üks lähenes küll otsese reklaami külje poolt, teine aga jättis marketingi tahaplaanile ja keskenduski ainult sellele, mis sõnum inimesele kohale jõuab, mitte mis sõnum inimesele peaks kohale jõudma. Päris põnev oli sarnaseid teemasid erinevates loengutes kohata.

Keeruliseks pean mina sellel kursusel kohustusliku kirjanduse lugemist, kuna mul venis ja venis ja venis selle raamatu kättesaamine ja nädalad aina läksid edasi nii, et ma lõpuks blogimise pooleli jätsingi, kuna simulandi tunne oli ilma õige kirjanduseta neid blogiposte teha. Katse kaks on NÜÜD ja vaatan, ehk saan selle raamatu analüüsimisega ikkagi hakkama!

Kui minult küsida, mida ma kursusel muudaksin, siis ütleks ma, et mitte midagi. Loengus istudes oli näha, et kõigile õpilastele see tund meeldis. Õppejõud alustas diskussiooni ja õpilased vastasid sellele, vestlesid temaga kaasa, mida ei juhtu kõigis tundides. Tihtilugu küsib õppejõud mõnes teises loengus küsimuse ja kõik vaatavad teda, nagu lehm lennukit. Vastuseid on reeglina üliõpilastelt päris raske välja kangutada, kui jätta välja üks-kaks agarat vastajat ja kaasarääkijat. Arvan, et meie õppejõud sai asjaga edukalt hakkama!

Purjus peaga rooli istumine

Olles suuresti autohuviline hoian ma silma peal ka Eesti liikluskultuuri uudistel. Igasuguseid trikke tehakse autoroolis meie riigis igapäevaselt. Küll on palju neid, kes leiavad, et oma sõpradele tuleb näidata, kui vinge ma ikka olen ja mis parem viis selleks, kui teha neile selgeks, et teist minusugust roolis ei ole! Kindlasti olete kõik kuulnud juba alles hiljuti Youtubei laetud videost, kus noormees oma sõbrad lõbusõidule viis, Pärnu linna sees kiirendas ning tuimalt punastest foorituledest välja ei teinud. Kõik me, kellel meil load on, oleme kiirust ületanud. On see siis linna sees või linnast väljas, vahet ei ole. Olen suhteliselt veendunud, et inimest, kest autoga lubatud kiirusest kiiremini sõitnud poleks ei ole. Aga on vahe, kas sõidad kümme kilomeetrit kiiremini või kiirustad linnasiseselt kaheksakümnese tunnikiirusega ning väldid fooritulesid ja teisi liikluses osalejaid. Suur intelligentsuse näitamine on muidugi ka oma sigadustest video tegemine ning selle uploadimine internetti. Mõistus pole oma teha...

Lugedes uudistest pea iga päev purjus juhtide sigaduste kohta ei jõua mulle lihtsalt kohale, et kuidas inimesel peas sünnib otsus minna purjus (või lausa mälus) peaga rooli ning siis autoga ära sõita? Veel hullemad on need, kes endaga teisi inimesi kaasa võtavad. Hea näide võiks olla alles äsja Haapsalu lähistel surnuks sõitnud noored. Täna ilmus artikkel sellest, kuidas roolis olnud Madis oli 2,2 promillises joobes. 2,2 promilli!!! See ei ole "üks õlu," see on juba peaaegu, et pilditu olek!

Purjus juhtimise tagajärg.

Juba varem oli ilmunud artikkel, kus tolle Madise isa rääkis, et oli oma poega manitsenud küll ja hoiatanud ette, mis tagajärjed olla võivad. Ja mina ei saa aru, kuidas asi lõppes sellega, et tema poeg ronis purjus peaga rooli. Mitte napsise, mitte vindise vaid täiesti mälus peaga. Politsei on varem seda noormeest mitu korda peatanud. Isa tunnistab, et poeg on ohtliku sõidustiiliga. Sõbrad artiklite kommentaariumites arutavad, et poiss oli ilmselt napsine. Kõik teadsid, et probleem oli, aga mitte keegi ei võtnud midagi ette? Haapsalu elanike jutu järgi oli see BMW tuntud ja kui tema tee peal lähenes, siis kõik teadsid, et eemale hoida. Samamoodi oli tema puhul purjus sõitmine täiesti tavaline tegevus. Jääb mulje, et kõik vähegi lähedalolevad inimesed olid kursis Madise väga ohtliku sõidustiiliga ja ometigi... Jäi probleem lahendamata. Ja nüüd on tulemus käes.

Tiina Kõrtsini foto.

Asi ON kasvatuses kinni. Minu teooria on vähemalt selline. Ma usun, et minu vanemad oleks sellises olukorras rohkem pingutanud. Arvestades, et mu isa põhimõtteliselt keelas mul ära autoga sõitmise kui mul oli nädalake, kus mul ei olnud lube kuna lubadevahetus oli käsil, leian ma, et kui ma roolis sigatseks ja ta sellega kursis oleks ei oleks mul enam autot. Nädal aega olin ma autota mitte oma vea tõttu, vaid selle tõttu, et ARKis asjad venisid.
Sarnane on situatsioon, kus ma lubade tegemise ajal, 17 aastasena, pidin õnnetult vaatama kuidas klassikaaslased ükshaaval vanemate autodega koolis käivad ja nende vanemad sellega nõus on. Vahet pole, et neil polnud lube. Autokool oli ju pooleli, las laps sõidab... Minu vanemad ei lubanud. Oleks mingi jama olnud oleks igastahes mina süüdi jäänud. Tol hetkel olin ma ülimalt vihane. Oskan ju autoga sõita, milles siis probleem? Nüüd, aastaid hiljem, mõistan ma neid täielikult. Distsipliin loeb ka midagi ja tõesti, oleks kasvõi keegi mulle tagant sisse sõitnud oleksin ikkagi mina süüdi olnud. Mul ju ei olnud lube, lisaks sellele olin ma täiesti kogenematu juht.

Autoga trippimine on nii palju vahvam, kui sul ei ole põhjust roolis olles politseid karta!

Muidugi ei saa sa valida, kellega sinu lapsed suhtlevad ja suuresti mõjutavad noori justnimelt eakaaslased. Aga mina leian, et kui kodus hea põhi alla tekitada ning kui lapse ja vanema vahel tekib usaldus siis on ka kokkulepped lihtsamad püsima. Purjus peaga rooli ma ei istu, sest minu vanemad on selle mulle peakolu sisse tagunud! Kui on minek peole, siis võivad mul autovõtmed jope taskus kaasas olla, aga ma ei lähe mitte kunagi sõitma, kui ma olen purjus. Isegi kui hommikul ei ole meeles, mis eelmine õhtu toimus, võin ma ausalt öelda, et autoga sõitma ma ei läinud. Muidugi oleks hea ja lihtne pigem autoga koju saada, mitte jätta see sõbrannale maja ette Viimsisse, aga näe. Kodune kasvatus hoiab mind tagasi ja kuidagi püsib see kasvatus minu ajusopis ka siis, kui ma olen väga purjus ja paistab, et asjadest eriti aru ei saa. Mina olen võimeline ennast tagasi hoidma. Mul on mitmeid sõpru, kes armastavad autoga sõitmist ja armastavad joomist, aga näe, rooli purjus peaga ei lähe. Miks on mõne inimese peakuju selline, et tema arust on OK ennast pildituks juua, sõbrad autosse koguda ja minema sõitma?

Kodust ja kasvatusest

Teises loengus rääkisime me erinevatest seikadest, kus lõi välja just see, et kodune kasvatus ja kommunikatsioon aitab noore arenemisele kaasa. Mina olen igati selle teooria poolt, et vanemad voolivad oma järeltulijaid. Kui hästi see neil välja tuleb oleneb muidugi meetoditest.

Õppejõud rääkis sellest, kuidas tema oma noore tütre pidudelkäimisega tegeleb. Mul on nii mõndagi selle koha pealt jagada. Olen ju isegi olnud pubekaeas neiu, kes üks hetk avastas, et pidudel käimine on kõige vingem tegevus üldse ja kui ma peole ei saa siis ma suren! Ja kuidas leppisid olukorraga minu vanemad? Alustuseks võin öelda, et tegin nende jaoks elu siiski piisavalt lihtsaks, sest peod ja alkohol ei hakanud mind huvitama enne kui ma 18 sain. Alaealise joomise ja politseile ette jäämise rõõmu ma niisiis oma vanematele pakkuda ei saanud.
Küll aga seisid ka minu vanemad silmitsi probleemiga, millega on tuttav ka meie õppejõud: Kuidas saab noor tütar peolt öösel koju? Elasime nimelt Tallinnast umbkaudu 20km väljas ja nagu kõik teavad, siis ühistransport öösiti ei liigu ning taksod maksavad hingehinda. Õigele tulemusele jõudsin mina õige pea! Nimelt on mul igal eluperioodil alati olnud linnas üks-kaks piisavalt head sõpra, kellel üldsegi muret pole, kui ma ööseks nende juurde tahan jääda. Muidugi on ööbimissituatsioon alati enne pidu läbi räägitud, et peo ajal ei tekiks toredaid üllatusi. Kui mõni üksik kord ähvardaski oht ööseks ripakile jääda siis päästis mind olukorrast mu isa. Ega ta õnnelik muidugi ei olnud, et ta öösel kes-teab-mis-kell ühele õnnetule järele pidi sõitma, aga ega tal palju muud üle ka ei jäänud. Selliseid olukordi ma muidugi üritasin vältida ning ette tuli neid haruharva.

Nooruses oli väga oluline iga peo ajal palju-palju pilte teha!

Lisaks kojusaamisele on muidugi ka iidne alkoholi ja poiste probleem, mis vanematele tütarde juures tuska teeb. Minu puhul lahenesid ka need probleemid lihtsalt. Emaga on mul alati olnud väga lähedane side ja kuna ma eriliste sigadustega pubekaeas hakkama ei saanud, siis ei olnud mul ka probleemi temaga oma mõningaid seiklusi jagada. Ta teadis, kes on mu sõbrad; ta teadis, kelle juurde ma ööseks jään; kohati oli tema see, kes mulle alkoholi ostis, kui ma ise õigeks ajaks poodi ei jõudnud... Usaldusprobleemi meil emaga ei ole mitte kunagi olnud. Leian, et see on tema puhul absoluutselt õige kasvatusviis. Mind ei ole näiteks kunagi koduaresti pandud, sest mul toanurgas tühi viinapudel seisis. Need mõned üksikud korrad, mis ma purjus peaga koju ilmusin leidis mu ema pigem, et see on naljakas, ning karistust sellele ei järgnenud. Koolitööd olid mul alati tehtud ja kuigi mu hinded just hiilgavad ei olnud, siis ei jäänud minu sotsiaalne elustiil koolile oluliselt ette.

Kuid ärge nüüd saage valesti aru. Minu vanemad ei olnud absoluutselt kõikelubavad. Üks esimene asi, mis mulle üldse selgeks tehti oli see, et suitsetamine on väga suur probleem. Oleks ma suitsu järgi haisedes koju tulnud või neile kimumisega vahele jäänud oleks tagajärjed päris kurjad olnud.
Ja teine suur asi, mis mind siiamaani saadab on see, et purjus juhiga autosse ei istu ma MITTE KUNAGI. Ükskõik, mis olukord on. Ükskõik, kui kaugel ma kodust olen ja ükskõik, kui palju mu sõbrad mind veenavad. Kui mul on olemas isa, kes mind igas situatsioonis päästma võib tulla, siis mul ei ole mitte ühtegi põhjust sõita autos, kus juht on joonud. Ja tänu oma vanematele on mul absoluutne nulltolerants tänapäevani. Isa on järgitulija koha pealt vahetunud elukaaslase vastu, kuid põhimõte on sama. Alkohol ja autod EI KÄI KOKKU! Pikemalt kirjutan sellest juba järgmises postis.

Tekstipildid meeldivad ka.

Püramiidimees

Ma olen terve nädala mõelnud selle blogiposti kirjutamisest ja sellest, kui palju teemasid mu peas keerleb. Kõike tahaks jagada, kõigest tahaks kirjutada, aga kui reaalselt kirjutamiseks läheb siis on nii raske panna ideid ja sõnu ritta nii, et seda reaalselt huvitav ja hea ka lugeda oleks.

Seda posti kirjutama hakates oli mul suur plaan palju rääkida nii kohustuslikust kirjandusest, kui esimesest loengust, aga loodan, et on okei, et mu teine teema venis nii pikaks, et need kaks teemat natuke tahaplaanile jäid. Luban järgmises postis selle koha pealt tublim olla!

Alustan siis juttu sellega, et sattusin paar päeva tagasi niinimetatud "ärikohtumisele" ühe noormehega, keda ma Ülemiste keskuses oma promootoritööd tehes kohtasin. Ta jättis mulje, et kutsub mu kokku saama, kuna talle meeldis, kuidas ma oma tööd tegin. Mina nägin selles võimalust ehk leida endale uus stabiilne töökoht, kui hetkene kampaania, mille raames ma detsembrini töötan, otsa saab. Nagu karta oligi oli tema äriidee järjekordne püramiidiskeem, mida ta ise kirjeldas kui väga head ja stabiilset viisi raha teenida, mille kõrvalt jääb muidugi ka perekonna, kooli ja muude hobide jaoks aega üle. Paberi peale pandult kõlas kõik muidugi imehästi: Hakata juba kuue kuuga teenima tuhat eurot kuus; tõsta see summa paari aasta jooksul nelja kuni kuue tuhande peale; terve selle aja  tegeleda nende pakutud raamatute ja cd-plaatide kuulamise ja enesearendamisega ning muidugi saab osa võtta kümnetest seminaridest, kus ainult head selle kõige kohta räägitaksegi...
Pärast seda kui ta oli mulle kogu skeemi paberi peale ilusti välja joonistanud, palju imejuttu rääkinud nii enda kui teiste õnnestumisest selle süsteemiga ning väga palju uurinud minu tulevikuplaanide kohta ja nendega vastavalt kogu oma jutu kooskõlastanud, küsis ta mult, et mis siis edasi saab? Mina kui aus inimene muidugi vastasin, et selle kõige üle tuleb järele mõelda. Ütlesin talle, et see kõlab mulle kõik kui püramiidiskeem, kuigi tal on õigus selle koha pealt, et see üritus ei nõua minult sisseostu suurte summade eest nagu enamus selliseid skeeme ja tegelikult see kõlab mulle isegi veidi ahvatlevalt. Aga siiski ütlesin ma talle, et esimese asjana koju jõudes tahan ma seda Googeldada, et ikka kindel olla selles, et tegu on päriselt legit asjaga. Ja kuidas suhtus sellesse väitesse härrasmees, kes mu vastas istus? Härra muutus närviliseks. Ta ise oli mulle enne rääkinud, kuidas me tänapäeval elame kommunikatsiooniühiskonnas (vähe jäi puudu, et ma oleks talle kilganud, et ma just õppisin seda koolis!), kuidas suhtlemine on oluline. Tol hetkel see tema jaoks enam oluline ei olnud.
Püramiidiskeemitaja mainis, et Googeldamine pole kuigi hea idee, sest internetist leiab ikka igasuguseid vasteid ja mulle kindlasti ei meeldi see mis ma leian. Mis mind veel lõbustas oli fakt, et ta ütles mulle, et ma ei peaks seda ideed esialgu oma lähedastega jagama. Ta küll soovitas, et ehk ma saadan oma peika tema jutule ja kindlasti ka tema leiab, et see on hea idee, aga ta ei olnud eriti okei faktiga, et ma ise peikale asjast räägin. Või oma isale. Või üldse kellelegi. Muidugi ta ei saa mind takistada ja ta teadis seda, aga ta soovitas mul pigem võtta temalt kaasa paar CDd või siis soovitas mingeid raamatuid sellel teemal lugeda. Ja see oli viimane piisk minu karikasse, sest ilmselgelt ei saa ma objektiivset vastust inimestelt, kes minu värbamisega tegelevad.
Muidugi ma tänasin teda, et ta oma ideed minuga jagas ja mind sellega siduda püüdis ja muidugi ma ütlesin talle, et ma mõtlen selle peale. Ma ei ole kunagi olnud eriti hea "ei" ütleja. Sellest tulenevalt ka fakt, et ta on mulle kaks korda helistanud ja ma pole kumbagi korda tagasi helistanud. Ma lihtsalt ei julge talle öelda, et ei, ma arvan, et su idee on absoluutne jama ja ma ei taha sellest osa võtta. Ta ise ju nii uskus sellesse... Samas on minu arust alatu see, et kui ma kõige esimest korda temaga kohtudes küsisin, kas tegu on püramiidskeemiga, vastas tema mulle, et ta ei teagi, mis püramiidskeem on. Kui ma asja talle seletasin ütles ta mulle ei. Ilmselgelt vassis ju!

Selle kõigega üritan ma natuke ka kokku viia nii esimest loengut, kui ka õppejõu poolt antud lugemismaterjali ("Communication, Power and Counter-Power in Network Society," Castells, 2007), kuna pean tunnistama, et vaatan teatud teemadele nüüd veidi teisi pilguga. Loengus rääkisime, et meie elame võrguühiskonnas, ning tänapäeval on võim võrgustikes. Kui kunagi ammu oli võim hierarhia tipus olevatel, siis tänapäeval enam nii ei ole. Võrguühiskonnas on kõik nähtav ja väga raske on asju peita. Eelmainitud härra teab seda kõike väga hästi ja ilmselt lootis manipulatsiooni peale. Kui tema mulle ütleb, et mul ei tasu tema äri Googeldada, ega teistega jagada, siis ta teab, et tal on midagi peita. Tema parim panus on see, et ta suudab mu ümber veenda, et ma ei uuriks asja edasi ja pimesi usuksin ainult tema juttu. Minu meelest on see tänapäeval erakordselt rumal viis asjale läheneda, ning usun, et ka see on üks põhjustest miks täna nii raske uusi püramiidskeeme luua on. KÕIK on tänapäeval netist leitav. Mul on võimalus igal hetkel avada google.com ja tippida sinna ükskõik, mis mulle pähe tuleb. Infot endale huvipakkuvate asjade kohta leian ma pea 100%!

Castellsi kirjatükis oli järgmine lause, mis mulle meelde jäi ning ka väga hästi teemaga haakub: "The media are not the holders of power, but they constitute by and large the space where power is decided." Ja minu meelest toimib see lause väga hästi ka püramiidskeemide puhul. Googeldades leiab selle skeemi kohta artikleid oi kui palju, on need siis blogipostid (Castells kirjutas ka palju huvitavaid fakte selle kohta, kui populaarseks ja oluliseks on tänapäeval blogid muutunud ja statistiliselt, kus kõige rohkem blogisid kirjutatakse, soovitan seda teksti lugeda!) või artiklid. Ja enamus neist on negatiivse alatooniga. Kui nii palju sarnase tooniga vastukaja tuleb siis muidugi ei hakka ma esimese asjana mõtlema, et see mees tõesti on päris hea rahaallika leidnud ja ma peaks vist ka proovima sellega raha teenida! Saan väga hästi aru, miks ta ei tahtnud, et ma internetist asja kohta uuriks. Samamoodi saan aru, miks ta ei taha, et ma teistega jagaks, sest ma sain sellise peapesu oma isalt ja elukaaslaselt, kes mõlemad mulle veel selgemaks tegid, et EI TASU selliste asjadega tegeleda. Õnneks olen ümbritsetud inimestest, kes hoolivad ja ei lasegi mul lollustega tegeleda, isegi kui mul peaks mõni selline idee pähe tulema.

Enda kallal pean veel tööd tegema, et inimestele ära öelda. Mul närib sees see, et ma olen ebaviisakas ja ei suuda mitte kuidagi võtta telefoni kätte, et talle helistada ja viisakalt keelduda. Ma kardan nii väga, et ta hakkab mind ümber veenma ja leiab kolmteist põhjust miks ma asjast ikkagi osa peaks võtma ja miks see hea idee on. Kahjuks pole mul tema e-maili, kirja teel on ikka lihtsam loobuda kui muidu. Ema muidugi soovitas mul Googeldalda "Kuidas öelda ei" ja võtta sealt šnitti. Võib-olla peaks tema nõu kuulama ja tõesti seda tegema. Enesearenguks on ju alati ruumi.