Phone stacking game

Me rääkisime kursusel ka tänapäeva kommunikatsioonist, ühiskonnast ja sellest, kuidas internet on hakanud meie elusid üle võtma. Õppejõud keelas tunnis arvutite kasutamise. Sellega seoses meenus mulle, et internetis levis järgmine pilt:

Ma nüüd ei tea, kui paljud seda reaalselt proovinud on, aga mina oma sõpradega olen. Siiamaani pole veel keegi pidanud kõigi eineid kinni maksma, aga paras seiklus on see telefoni vältimine siiski.

Üks juhtum oli, kui mina ja minu mitu sõpra olime kokku saanud Mack BBQs. Laua ääres olid siis mina, Sassu, Ivo ja Killu. Minu peika Siim oli alles tulemas. Mida panime tähele mängu mängides?

Esiteks häiris mind meeletult ajataju puudumine. Restoranides ju ei ole reeglina kella seina peal, ka seal ei olnud. Mulle meeldib vaadata, kui palju aega on vahepeal kulunud või mis kell on, võib-olla on vaja kuhugi jõuda?
Samuti häiris mind see, et kuna telefon oli hääletu ja ekraaniga laua poole siis ma ei teadnud, millal Siim jõuab. Äkki temaga juhtub midagi ja siis ta ei saa kedagi meist kätte? Või siis ta on valesti aru saanud sellest, kus me kokku peaksime saama? Või äkki ta jätab mingil põhjusel tulemata ja meie ootame ja ootame ja ootame... Lõpuks ta siiski kohale jõudis ja need mured mu jaoks lahenesid.

Mis ma täheldasin oli see, et Ivo ja Killu suutsid omavahel peaaegu et käsipidi kaklema minna. Mis põhjusel? Killul oli vaja mingit käelist tegevust ja ta hakkas mingit paberitükki rebestama. Ivo oli sellest häiritud ja hakkas tema kallal nokkima. Killu hakkas vastu nokkima. Ja nii see läks... Oleks Killul telefon käes olnud ei oleks keegi kurtma hakanud, et ta prahti toodab.

Positiivse külje pealt suutsime nii mina kui Killu oma rahakottides inventuuri teha ning prahi muude asjade hulgast välja sorteerida. Seda kõike samal ajal teistega suheldes, kuigi kes ütleb, et telefoni näppides me poleks teistega suhelnud?

Mis ma kogu ürituse kokkuvõtteks oskan öelda on see, et idee oli õilis, aga ma ei tea kas vajalik. Tänapäeval on telefonid ja muu tehnoloogia saanud juba nii tugevalt osaks meie kultuurist, et kohati tunneme, et me oleme eksinud, kui me ei saa korraks Facebooki või kella või e-maili vaadata. Ma olen näinud pilte ja videoid, kus noored istuvadki laua ümber ja ainult telefone näpivad.

Ma töötasin kohvikus, kus iga päev käisid lõunat söömas kas meesterahvast. Ühel olid klapid peas ja telefon käes, teisel lihtsalt telefon käes. Nad istusid alati samas lauas, nad tellisid alati ühtemoodi lõunapakkumise, aga nad eales ei suhelnud. Nad tulid kohale ka erinevatel aegadel, üks jõudis alati veidi varem. Ma siiamaani ei saa päris täpselt aru, miks nad oma lõunapausid samadel aegadel välja võtsid, sest reaalselt juttu rääkimas ei näinud ma neid kunagi.

Mina oma tutvusringkonnas sellist asja veel täheldanud ei ole. Me suhtleme alati. Kindlasti vaadatakse telefonist ka Facebooki või midagi muud, aga suhtlus ei kannata selle arvelt.
Stacking game on tore ja hea idee, aga ta on liialt ekstreemne. Viisakas inimene võib hoida oma telefoni taskus, aga näiteks värinaalarmiga. Kui keegi helistab, siis sa oled ikkagi kättesaadav, aga sa ei häiri teisi oma telefoni näppimisega.