Õppejõud rääkis sellest, kuidas tema oma noore tütre pidudelkäimisega tegeleb. Mul on nii mõndagi selle koha pealt jagada. Olen ju isegi olnud pubekaeas neiu, kes üks hetk avastas, et pidudel käimine on kõige vingem tegevus üldse ja kui ma peole ei saa siis ma suren! Ja kuidas leppisid olukorraga minu vanemad? Alustuseks võin öelda, et tegin nende jaoks elu siiski piisavalt lihtsaks, sest peod ja alkohol ei hakanud mind huvitama enne kui ma 18 sain. Alaealise joomise ja politseile ette jäämise rõõmu ma niisiis oma vanematele pakkuda ei saanud.
Küll aga seisid ka minu vanemad silmitsi probleemiga, millega on tuttav ka meie õppejõud: Kuidas saab noor tütar peolt öösel koju? Elasime nimelt Tallinnast umbkaudu 20km väljas ja nagu kõik teavad, siis ühistransport öösiti ei liigu ning taksod maksavad hingehinda. Õigele tulemusele jõudsin mina õige pea! Nimelt on mul igal eluperioodil alati olnud linnas üks-kaks piisavalt head sõpra, kellel üldsegi muret pole, kui ma ööseks nende juurde tahan jääda. Muidugi on ööbimissituatsioon alati enne pidu läbi räägitud, et peo ajal ei tekiks toredaid üllatusi. Kui mõni üksik kord ähvardaski oht ööseks ripakile jääda siis päästis mind olukorrast mu isa. Ega ta õnnelik muidugi ei olnud, et ta öösel kes-teab-mis-kell ühele õnnetule järele pidi sõitma, aga ega tal palju muud üle ka ei jäänud. Selliseid olukordi ma muidugi üritasin vältida ning ette tuli neid haruharva.
Nooruses oli väga oluline iga peo ajal palju-palju pilte teha!
Lisaks kojusaamisele on muidugi ka iidne alkoholi ja poiste probleem, mis vanematele tütarde juures tuska teeb. Minu puhul lahenesid ka need probleemid lihtsalt. Emaga on mul alati olnud väga lähedane side ja kuna ma eriliste sigadustega pubekaeas hakkama ei saanud, siis ei olnud mul ka probleemi temaga oma mõningaid seiklusi jagada. Ta teadis, kes on mu sõbrad; ta teadis, kelle juurde ma ööseks jään; kohati oli tema see, kes mulle alkoholi ostis, kui ma ise õigeks ajaks poodi ei jõudnud... Usaldusprobleemi meil emaga ei ole mitte kunagi olnud. Leian, et see on tema puhul absoluutselt õige kasvatusviis. Mind ei ole näiteks kunagi koduaresti pandud, sest mul toanurgas tühi viinapudel seisis. Need mõned üksikud korrad, mis ma purjus peaga koju ilmusin leidis mu ema pigem, et see on naljakas, ning karistust sellele ei järgnenud. Koolitööd olid mul alati tehtud ja kuigi mu hinded just hiilgavad ei olnud, siis ei jäänud minu sotsiaalne elustiil koolile oluliselt ette.
Kuid ärge nüüd saage valesti aru. Minu vanemad ei olnud absoluutselt kõikelubavad. Üks esimene asi, mis mulle üldse selgeks tehti oli see, et suitsetamine on väga suur probleem. Oleks ma suitsu järgi haisedes koju tulnud või neile kimumisega vahele jäänud oleks tagajärjed päris kurjad olnud.
Ja teine suur asi, mis mind siiamaani saadab on see, et purjus juhiga autosse ei istu ma MITTE KUNAGI. Ükskõik, mis olukord on. Ükskõik, kui kaugel ma kodust olen ja ükskõik, kui palju mu sõbrad mind veenavad. Kui mul on olemas isa, kes mind igas situatsioonis päästma võib tulla, siis mul ei ole mitte ühtegi põhjust sõita autos, kus juht on joonud. Ja tänu oma vanematele on mul absoluutne nulltolerants tänapäevani. Isa on järgitulija koha pealt vahetunud elukaaslase vastu, kuid põhimõte on sama. Alkohol ja autod EI KÄI KOKKU! Pikemalt kirjutan sellest juba järgmises postis.
No comments:
Post a Comment