Aga siiski arvan, et on õige aeg kirjutada selle blogi ametlik "viimane post." Vahemärkuseks toon ära fakti, et viimaseks postiks see mul ei jää, kuna olen üks õnnetutest, kes "ree pealt maha kukkus" ja üritab veel päästa, mis päästa annab. See tähendab seda, et blogin vähemalt kuni jõuludeni välja!
Ma alustan sellest, et mulle väga meeldis see kursus! Kihvt on see, et õppejõud võtab asja familiaarselt ja ei ole liig-akadeemiline. Mulle ei istu see, et mõni õppejõud võtabki asja täpselt 100% nii, et tema on õpetaja ja meie oleme õpilased ja seda vahepealset piiri ei ole võimalik hajutada. Aitäh, kallis Kaja Tampere, et sina oskasid loengu meile niivõrd meeldivaks teha! Kes ütleb, et ülikoolis ei tohi loengud vahvad olla?
Õppisin kursuselt nii mõndagi. Näiteks ei oleks ma elu sees osanud ära märkida, et kommunikatsioon tõesti on pea igal pool meie ümber (kuigi see nii loogiline on)! Kui õppejõud näitas slaide erinevatest kommunikatsiooni vormidest, mida ta pildistanud oli, üllatusin ma tugevalt. Kasvõi ripsmetega autod, või aia otsas olev lehm (kui ma õigesti mäletan). Minu jaoks on need siiamaani olnud lihtsalt põnevad asjad, mida tähele panna, selles tunnis õppisin seda nimetama näiteks kommunikatsiooniks. Tänu sellele olen ise palju rohkem selliseid asju linnas tähele pannud ning selliste asjade üle ka pikemalt mõelnud, kui korraks "Oh, kihvt!" tõdeda.
Võttes kommunikatsiooni ja ühiskonna loengu kõrvalt ka reklaamipsühholoogiat saan mainida, et mingil määral asjad ja nende esitlusviis loengutes kattuvad. Üks lähenes küll otsese reklaami külje poolt, teine aga jättis marketingi tahaplaanile ja keskenduski ainult sellele, mis sõnum inimesele kohale jõuab, mitte mis sõnum inimesele peaks kohale jõudma. Päris põnev oli sarnaseid teemasid erinevates loengutes kohata.
Keeruliseks pean mina sellel kursusel kohustusliku kirjanduse lugemist, kuna mul venis ja venis ja venis selle raamatu kättesaamine ja nädalad aina läksid edasi nii, et ma lõpuks blogimise pooleli jätsingi, kuna simulandi tunne oli ilma õige kirjanduseta neid blogiposte teha. Katse kaks on NÜÜD ja vaatan, ehk saan selle raamatu analüüsimisega ikkagi hakkama!
Kui minult küsida, mida ma kursusel muudaksin, siis ütleks ma, et mitte midagi. Loengus istudes oli näha, et kõigile õpilastele see tund meeldis. Õppejõud alustas diskussiooni ja õpilased vastasid sellele, vestlesid temaga kaasa, mida ei juhtu kõigis tundides. Tihtilugu küsib õppejõud mõnes teises loengus küsimuse ja kõik vaatavad teda, nagu lehm lennukit. Vastuseid on reeglina üliõpilastelt päris raske välja kangutada, kui jätta välja üks-kaks agarat vastajat ja kaasarääkijat. Arvan, et meie õppejõud sai asjaga edukalt hakkama!
No comments:
Post a Comment