Phone stacking game

Me rääkisime kursusel ka tänapäeva kommunikatsioonist, ühiskonnast ja sellest, kuidas internet on hakanud meie elusid üle võtma. Õppejõud keelas tunnis arvutite kasutamise. Sellega seoses meenus mulle, et internetis levis järgmine pilt:

Ma nüüd ei tea, kui paljud seda reaalselt proovinud on, aga mina oma sõpradega olen. Siiamaani pole veel keegi pidanud kõigi eineid kinni maksma, aga paras seiklus on see telefoni vältimine siiski.

Üks juhtum oli, kui mina ja minu mitu sõpra olime kokku saanud Mack BBQs. Laua ääres olid siis mina, Sassu, Ivo ja Killu. Minu peika Siim oli alles tulemas. Mida panime tähele mängu mängides?

Esiteks häiris mind meeletult ajataju puudumine. Restoranides ju ei ole reeglina kella seina peal, ka seal ei olnud. Mulle meeldib vaadata, kui palju aega on vahepeal kulunud või mis kell on, võib-olla on vaja kuhugi jõuda?
Samuti häiris mind see, et kuna telefon oli hääletu ja ekraaniga laua poole siis ma ei teadnud, millal Siim jõuab. Äkki temaga juhtub midagi ja siis ta ei saa kedagi meist kätte? Või siis ta on valesti aru saanud sellest, kus me kokku peaksime saama? Või äkki ta jätab mingil põhjusel tulemata ja meie ootame ja ootame ja ootame... Lõpuks ta siiski kohale jõudis ja need mured mu jaoks lahenesid.

Mis ma täheldasin oli see, et Ivo ja Killu suutsid omavahel peaaegu et käsipidi kaklema minna. Mis põhjusel? Killul oli vaja mingit käelist tegevust ja ta hakkas mingit paberitükki rebestama. Ivo oli sellest häiritud ja hakkas tema kallal nokkima. Killu hakkas vastu nokkima. Ja nii see läks... Oleks Killul telefon käes olnud ei oleks keegi kurtma hakanud, et ta prahti toodab.

Positiivse külje pealt suutsime nii mina kui Killu oma rahakottides inventuuri teha ning prahi muude asjade hulgast välja sorteerida. Seda kõike samal ajal teistega suheldes, kuigi kes ütleb, et telefoni näppides me poleks teistega suhelnud?

Mis ma kogu ürituse kokkuvõtteks oskan öelda on see, et idee oli õilis, aga ma ei tea kas vajalik. Tänapäeval on telefonid ja muu tehnoloogia saanud juba nii tugevalt osaks meie kultuurist, et kohati tunneme, et me oleme eksinud, kui me ei saa korraks Facebooki või kella või e-maili vaadata. Ma olen näinud pilte ja videoid, kus noored istuvadki laua ümber ja ainult telefone näpivad.

Ma töötasin kohvikus, kus iga päev käisid lõunat söömas kas meesterahvast. Ühel olid klapid peas ja telefon käes, teisel lihtsalt telefon käes. Nad istusid alati samas lauas, nad tellisid alati ühtemoodi lõunapakkumise, aga nad eales ei suhelnud. Nad tulid kohale ka erinevatel aegadel, üks jõudis alati veidi varem. Ma siiamaani ei saa päris täpselt aru, miks nad oma lõunapausid samadel aegadel välja võtsid, sest reaalselt juttu rääkimas ei näinud ma neid kunagi.

Mina oma tutvusringkonnas sellist asja veel täheldanud ei ole. Me suhtleme alati. Kindlasti vaadatakse telefonist ka Facebooki või midagi muud, aga suhtlus ei kannata selle arvelt.
Stacking game on tore ja hea idee, aga ta on liialt ekstreemne. Viisakas inimene võib hoida oma telefoni taskus, aga näiteks värinaalarmiga. Kui keegi helistab, siis sa oled ikkagi kättesaadav, aga sa ei häiri teisi oma telefoni näppimisega.

Parkimisest.

Räägima täna oma autode parkimisest erinevatele kohtadele. Eelkõige räägiksin sellest, KUIDAS sellele probleemile lähenetakse. Nagu tänapäeva ühiskonnal kombeks, mitte ei tegeleta probleemi algega, vaid asjale lähenetakse ringiga nii, et probleem jääb tegelikult üldse lahendamata. Muidugi kaasatakse sotsiaalmeedia, selle asemel, et kaasta õiguskaitseorganeid.

Delfis ilmus artikkel sellest, kuidas maasturijuhid oma autod valesse kohta paigutasid. Mina kui igapäevane autoga liikleja ei jäta oma autot suvalise koha peale vedelema ja reeglina üritan ikkagi hea koha leida sellele. Parkimise eest maksta ei taha ju keegi ja veel vähem on huvi trahvi saada.

Mis mind aga antud olukorras häirib? See tõusev tendents, mitte helistada MUPOle vaid teha autost pilt ja saata see nt. Delfisse. Millal sai oluliseks see, et minul kui inimesel, kes asjaga seotud ei ole, on vaja näha pilte sellest, kuidas keegi oma džiibi Solarise ees valesse kohta parkis? Artiklis on kommentaarid, et liikumine on jalakäijatele muutunud keeruliseks, samas ma ei saa aru ka sellest, et mis on keerulist kahe sammu võrra vasakule astumisest? Probleem absoluutselt on see, et keegi leiab, et tal on vaja kaks ekstrasammu oma kõndimist vähendada, aga probleemil on TÄIESTI vale lahendus.

Samamoodi on Facebookis populaarsust kogunud uus leht, kuhu oodatakse pilte liikluses sigatsemisest kuid enamasti postitatakse pilte valesti parkinud autodest. Enamusel korral kutsutakse neid liiklusdebiilideks ja piltide all on arutelu, et kui nõdrameelsetega tegu on. Jah, muidugi on invakohal parkiv terve inimene nõdrameelne, aga mis annab juurde see, et enamasti tema autost salaja tehtud pilt internetti üles laetakse?
Minu jaoks valab õli tulle veel fakt, et olen tuttav lehe omanikega ja no ideaalsed liiklejad need poisid nüüd küll ei ole. Olen isiklikult näinud neid bussiradadel sõitmas, kõvasti kiirust ületamas, vales kohas külge ette tõmbamas jne. Minu arust on lausa silmakirjalik teha leht eesmärgiga tuua liikluses "debiilitsejad" (nagu nemad seda ütlevad) esiplaanile, kui lehe algatajad ise täpselt samasuguse peakujuga on. Muidugi räägib selle fakti eest ka ühe lehe haldaja auto pildile saamine parkimise keelualas, aga seda nad ju muidugi sinna lehele üles ei lae.

Mis veel selliste juhtumite puhul populaarne on: Auto kalli margi maha tegemine. Miks on oluline, kas autoga sõidab keegi, kes on võimeline endale 60.000euri eest auto ostma? Kas oleks sama suur teema tekkinud seal parkijatest, kui seal oleks seisnud näiteks vanemat sorti Volkswagen Golf, Ford Mondeo ja Nissan Almera? Miks tehakse eelkõige pilti just siis kui mõni rikkur oma autot valesti pargib? Siis muidugi lendavad ka kommentaarid, kus tehakse maha inimesi kes on suutnud endale kalli auto osta. Aga fakt on ju see, et ka palju kehvemate autodega inimesed pargivad valedes kohtades, sigatsevad liikluses ja ei ole teps mitte eeskujulikud. Nendele miskipärast hambaid külge ei panda. Põhjuseks on...?

Mis ma üritan selle kirjatükiga öelda on see, et miks on vaja teha pilti valesti parkinud autost? Kui ta sulle tõesti ette jääb helista MUPOsse. Olen isiklikult kokku puutunud olukorraga, kus kõne peale tuleb patrull kohale ja teeb trahvi. Mina ei ole selline nn. "kitukas," aga samas ma ei lase end ka häirida sellest, kui keegi Kristiine keskuses veidi viltu on parkinud. Kui kellegi päev on tõesti rikutud seetõttu, et ta leidis ühe BMW joonte peale parkimas siis palun väga: Tee nii, et inimene ise ka aru saab, mis ta valesti tegi ja lase MUPOl kohale tulla ja trahvi teha. Internetis sõimlemine jääb seetõttu ära ja inimene saab märku sellest, et võib-olla teinekord ei pargi enam halvasti. Probleem lahendatud, draama tekitamata.

Teoreetiline "viimane post."

Kell on 8:14 hommikul, magada olen ma saanud umbkaudu kolm tundi ja nüüd olen ma jõudnud nii kaugele, et kirun ilma, mis on taas muutunud vihmaseks ja sombuseks. Kus on eilne lumi??? Ilus ametlik talve algus küll. Kõige parem idee tundub minna koju tagasi ja oma voodis uuesti kerra tõmmata.

Aga siiski arvan, et on õige aeg kirjutada selle blogi ametlik "viimane post." Vahemärkuseks toon ära fakti, et viimaseks postiks see mul ei jää, kuna olen üks õnnetutest, kes "ree pealt maha kukkus" ja üritab veel päästa, mis päästa annab. See tähendab seda, et blogin vähemalt kuni jõuludeni välja!

Ma alustan sellest, et mulle väga meeldis see kursus! Kihvt on see, et õppejõud võtab asja familiaarselt ja ei ole liig-akadeemiline. Mulle ei istu see, et mõni õppejõud võtabki asja täpselt 100% nii, et tema on õpetaja ja meie oleme õpilased ja seda vahepealset piiri ei ole võimalik hajutada. Aitäh, kallis Kaja Tampere, et sina oskasid loengu meile niivõrd meeldivaks  teha! Kes ütleb, et ülikoolis ei tohi loengud vahvad olla?

Õppisin kursuselt nii mõndagi. Näiteks ei oleks ma elu sees osanud ära märkida, et kommunikatsioon tõesti on pea igal pool meie ümber (kuigi see nii loogiline on)! Kui õppejõud näitas slaide erinevatest kommunikatsiooni vormidest, mida ta pildistanud oli, üllatusin ma tugevalt. Kasvõi ripsmetega autod, või aia otsas olev lehm (kui ma õigesti mäletan). Minu jaoks on need siiamaani olnud lihtsalt põnevad asjad, mida tähele panna, selles tunnis õppisin seda nimetama näiteks kommunikatsiooniks. Tänu sellele olen ise palju rohkem selliseid asju linnas tähele pannud ning selliste asjade üle ka pikemalt mõelnud, kui korraks "Oh, kihvt!" tõdeda.
Võttes kommunikatsiooni ja ühiskonna loengu kõrvalt ka reklaamipsühholoogiat saan mainida, et mingil määral asjad ja nende esitlusviis loengutes kattuvad. Üks lähenes küll otsese reklaami külje poolt, teine aga jättis marketingi tahaplaanile ja keskenduski ainult sellele, mis sõnum inimesele kohale jõuab, mitte mis sõnum inimesele peaks kohale jõudma. Päris põnev oli sarnaseid teemasid erinevates loengutes kohata.

Keeruliseks pean mina sellel kursusel kohustusliku kirjanduse lugemist, kuna mul venis ja venis ja venis selle raamatu kättesaamine ja nädalad aina läksid edasi nii, et ma lõpuks blogimise pooleli jätsingi, kuna simulandi tunne oli ilma õige kirjanduseta neid blogiposte teha. Katse kaks on NÜÜD ja vaatan, ehk saan selle raamatu analüüsimisega ikkagi hakkama!

Kui minult küsida, mida ma kursusel muudaksin, siis ütleks ma, et mitte midagi. Loengus istudes oli näha, et kõigile õpilastele see tund meeldis. Õppejõud alustas diskussiooni ja õpilased vastasid sellele, vestlesid temaga kaasa, mida ei juhtu kõigis tundides. Tihtilugu küsib õppejõud mõnes teises loengus küsimuse ja kõik vaatavad teda, nagu lehm lennukit. Vastuseid on reeglina üliõpilastelt päris raske välja kangutada, kui jätta välja üks-kaks agarat vastajat ja kaasarääkijat. Arvan, et meie õppejõud sai asjaga edukalt hakkama!