Kes ja miks?

Kes ma selline siis olen? Minu nimi on Eva. Ma olen 24 aastat vana, elan Tallinnas koos oma peika ja kassiga ning õpin hetkel Tallinna Ülikoolis Sotsiaalteaduste erialal. Kui kõik plaanipäraselt läheb õpin järgmine aasta juba Psühholoogia instituudis. Miks ma hetkel vales instituudis olen saab lugeda juba minu igapäeva blogist.
Hetkel on mul selja taga juba aasta psühholoogia õpinguid, kuid kuna elu jäi ette astusin koolist 2011. aastal ka välja. Pärast seda, kui ma paar aastat tööl käisin ja väga palju variante (seoses kooliga) oma peas läbi mängisin tegin ma endale lõpuks selgeks, et ma tahan kindlasti astuda ülikooli ja selle ära lõpetada ja just psühholoogia on ikkagi see, mis mind tõmbab. Mis mulle aastate jooksul selgemaks sai oli see, et tahaksin tegeleda just nimelt seksuaalpsühholoogiaga. See on Eestis veel võrdlemisi väheuuritud ala ning võrreldes kasvõi Inglismaa või Ameerikaga ei ole meil just palju inimesi, kes antud psühholoogia haruga tegeleks. Teema huvitab mind iga nurga alt. Hetkel tegeleb Eestis sellise asjaga Eesti Akadeemiline Seksoloogide Selts. Selts ühendab nii psühholooge kui arste kui kõiki teisi asjatundjaid, kes seksuaalsuse teemaga haakuvad. Tahaksin nendega kunagi kindlasti liituda ning aidata kaasa Eestlaste seksuaalsuse arendamisel ja uurimisel!

Küsimus oli, et miks õpin just kommunikatsiooni, aga antud hetkel pean tunnistama, et kommunikatsiooni, kui sellist, ma otseselt ei õpi. Kuigi psühholoogiagi on ju tegelikult väga tugevalt põimuv kommunikatsiooniga ning usun, et need kaks teemat käivad käsikäes. Eelkõige huvitab mind inimeste sotsiaalsus. Olen alati olnud väga suhtlemisaldis inimene. Minu jaoks on nii koolis kui tööl kui ka eraelus väga oluline teiste inimeste kohalolek ja tähelepanu. Mind paelub inimeste omavaheline suhtlemine ja mulle meeldib see, et psühholoogiat õppides saan ma selle koha pealt targemaks. Õpin inimeste käitumisprotsesse, õpin selle kohta mis neid mõjutab ja mis paneb inimesed tegutsema nii, nagu nad seda teevad.
Olen kuulnud hirmujutte, et psühholoogia rikub inimese peast ära ja pärast õpingute lõpetamist hakatakse oma lähedasi aina enam analüüsima ning ei olda enam võimelised süvenema igapäevaprobleemidesse nagu normaalne inimene, vaid kiputakse ikkagi oma õpitud teadmisi kõigi peal kasutama. Eks siis mõne aasta pärast ole näha, kas minustki selline inimene saab... Ütleme nii, et see on risk, mida ma olen nõus võtma!

Kursuselt ma esialgu ei osanudki väga midagi oodata. Pean tunnistama, et enne materjalidega tutvumist olin ma veendunud, et mind ootab ees järjekordne kuiv loeng, kus tuleb konspekti pidada, teatud raamatuid lugeda ning hiljem üks tüütu eksam sooritada. Oi, kuidas ma eksisin! Esimese asjana kursuseprogrammi lugedes jäi mulle silma blogipidamise ülesanne. Olen kahe käega selle ülesande poolt! Mulle meeldib idee, et saan oma tundeid ja ideid väljendada niimoodi virtuaalselt NING saan selle eest veel ühe aine läbitud ka! Lisaks meeldib mulle see, et saan ka teiste blogisid uurida ja neis kommentaaride abil kaasa lüüa.
Teine suur üllatus oli õppejõud, kes leidis, et aine peab olema õpilaste jaoks huvitav ja kes (vähemalt esimese loengu näol) selle lubaduse ka täitis! Siiamaani on see olnud esimene loeng, kus arvutid on keelatud ja ma pean tunnistama, et idee on õilis ning naljakas on näha nii suurt loengutäit inimesi ja mitte ühtegi arvutit. Kohapeal mainis õppejõud ära, et see on võib-olla üks vähestest lõikudest meie päevas, kus me ei ole sotsiaalmeediaga seotud ja kuigi ma olen süüdi selles, et ma paar korda oma telefonis Facebooki vaatasin (sorry!), siis suures pildis on sellel väitel täielik tõde taga. Päevas ei möödu vist tundigi ilma, et mina Facebooki kasvõi korrakski vaataks. Päris värskendav on ennast tegelikult välja lülitada ja tegeleda teiste asjadega.

Loodan sellelt loengult parimat ja usun, et see ilmselt jääbki üheks huvitavamaks ja omapärasemaks loenguks, mida mul on au võtta!